Esmaspäev, 24. juuli 2017

Mitte ainult nii tõsiselt praktikast

Einoh, ega praktika ei koosne ainult tõsistest asjadest, seiklusi on ikka ka. Kõik pole mitte pidev töötegemine, lõbusam pool on samuti. Oleme saanud osaleda rohkem turismile keskenduvates tegevustes samuti. Oleme rännanud koos turismiettevõtte Highländer ühe Iirimaa haruga pisut Iirimaa meie piirkonnale lähemates paikades ringi.

Külastasime Galwayd, linna, kus nägime meile tuttavat skulptuuri kahest kirjanikust. Oscar ja Eduard Wilde. See on koopia meie Tartu skulptuurist ja selle kinkis Galwayle, kui ülikoolilinnale, just Tartu. Selle linna peatänaval nägime mitmeid Iiri muusikuid ja tantsijaid, kes olid väga heal tasemel. Ilmselt üliõpilased lisateenistust hankimas.

Oleme saanud esimese kogemuse kanuuga sõitmisest, seda õnneks ilusa ilmaga ja siledal kohalikul Lough Maski järvel. Esimese sõidu kohta ei tundunudki see nii hull, kui esialgu kartsime. Meie giid ütles meile alguses, et te kas hakkate seda armastama või vihkama. Mina tundisn küll kohe, et armastan seda... Samas, ega ma ei teagi, kui uuesti kuskil käredamal veel proovin, kas enam tahan. See kogemus oli lihtsalt väga hea, sest meid oli kanuus kolm, mis tähendas, et meie kapten viimasel pingil oli kogenud kanuutaja ja meie Annega eespool võisime end kohe kindlamalt tunda. Aerutamine polnudki nii raske, kui algul kartsime. Olime rõõmsad, et hakkama saime!

Tegime läbi ka mägimatka Partry Mountainile. Tõusime 355 meetri kõrgusele ja käisime läbi ligikaudu 13 kilomeetrit. Mäest üles alla ronimine tegi asja pisut põnevamaks. Mägi ise polnudki ju palju kõrgem kui meie kõrgeim mägi - Suur-Munamägi (318 m), aga eriliseks tegi selle just see, et nende mäed pole sellised kuplid nagu meil, vaid laiad ja pikad ning tõus tundub väga pikk. Seetõttu ei tundunud ka kuidagi, et me nii madalal oleme. Me arvasime küll, et oleme üsna kõrgel.

Mägedes oli palju lambakarju ja neid ajavaid koeri. Tegime tutvust ühe koeraga, kes ei tea kust välja ilmus ja pai küsis. Mäest laskudes saime kokku lambakarjaga, kes meid jalust nö maha tahtis joosta, kuna karjus ja koerad ajasid neid ühest aedikust teise, aga meie jäime täpselt tee peale ette.
Eest ära, meie tuleme!
Paistab, et seda, mis meie erialal eriti vajalik on, pakutakse siinkandis ka turistidele ja meil Annega on õnnestunud sellest osa saada ning loodusradasid tundma õppida. Seega, praktika võib olla ka fun!

Pildid Maris Meriste ja Anne Hansbergi kogudest
Kaks tuttavat - Wilde:id Galways
Kultuur otse tänaval
Ja kanuusafari alaku!
Nii me Iirimaa loodusradu läbimegi








Laupäev, 15. juuli 2017

Ja praktika alga!

Nonii, kohale me, Maris ja Anne, ju pika teekonna järel jõudsime, ja nüüd oleme nautinud Iirimaa ilu, iirlaste lahkust ja meeldivat õhkkonda juba terve nädala. Oh, kuidas aeg lendab!

Radnairc Na Coille B&B, kus ööbime, on meie peamine nö praktikakeskus. Pererahvas on hoolitsenud, et meie praktika kujuneks mitmekesiseks ja huvitavaks. Siin nö keskuses tegeleme turisminduse majutuspoolega, mida Eestis ehk turismitalus või väikeses majutusettevõttes teha võiks. Aitame pisut koristada, süüa teha ja gruppe teenindada.

Ilusas inglise-iiri stiilis aias tegeleme aiandusega ja turismifirmaga Highländer saame rännata loodusradadel ja turismiobjektidel. See pole ainult puhkus, sest aitame turismifirmal ka organiseerida ja püüame abiks olla, et me ise ka õpiks
Aed Drimbawn Garden on üüratult suur ja seal on väga palju teha. Meie oleme aiast näinud vaid väikest osa. Loodame kunagi kogu aiale tiiru peale teha ning suurt ja huvitavat omanike maja ka näha. Isegi tüütu rohimine tundub siin aias kuidagi meeldiv. No ja marjade korjamisest ei maksa rääkidagi. Kultuurmustika põõsad on peaaegu meie pikkused ja marju korjata pole üldse raske, sest marjad on hiigelsuured. Korjasime neid omanikule, kes järgmisel päeval saabuma pidi, aga saime ise ka süüa niipalju kui soovisime. Sõime Annega neid nii palju, et selleks korraks vähemalt sai isu täiega täis.

Minu ja Anne mitmekesist praktikat jätkub  mitmeks nädalaks ja kindlasti on selle aja jooksul veel juhtumisi, mida teiega jagada soovime.

Lisame mõned Anne Hansbergi ja Maris Meriste tehtud fotod.

                                                                 
...ja salvrätid lendavad pokaalidesse
Töö lendab meil käes...
Juhendaja Steven ja Maris


Anne teeb männi elu mõnusamaks

Pühapäev, 9. juuli 2017

Kuidas naised Iirimaale praktikale jõudsid

Maris ja Anne on õnnelikult Dublini rongijaama jõudnud
Me, täiskasvanud õppijad, ei osanud unistadagi võimalusest Iirimaale praktikale saada. Samas, eks ikka väike lootus oli ka, et kandideerime välispraktikale ja saamegi. Kuna Iirimaad varasemates praktikakohtade nimekirjas ei olnud, ei osanud sellisele huvitavale maale minekut oodata... No ja ega me Haapsalu Kutaehariduskeskusesse õppima tulles ei teadnud ju välispraktika võimalustest midagi.

Eestis praktikakoha otsimisega olime kuidagi venima jäänud samuti ja juba kippus väike hirm naha vahele, et mis siis nüüd saab ka  No eks pisut ikka uurisime ja küsisime Eestiski, aga lootus oli kuidagi sees, et ehk saame Iirimaale, kui sellest kuulda saime. Eesõigus anti teise kursuse õpilastele, kuna aga keegi sealt huvi ei ilmutanud, oligi meil Annega võimalus olemas. Mina olen Iirimaast juba tükk aega unistanud ka. Armastan iiri kultuuri, iiri muusika teeb mul hinge soojaks. Samas seda, et avaneb võimalus lausa kuu aega Iirimaal  olla, ei ole osanud küll oodata. Aga võta näpust, nii see läks! Igatahes olime ärevuses ja ootasime seda tulekut väga.

Tulek ise oli päris pikk - justkui maailma lõppu - nagu Annega naljatlesime. Kõigepealt lennukiga, õnneks otselennuga, Dublinisse. Aga seegi võttis üle kolme tunni ja siis veel rongiga idast läände kolm tundi põiki läbi saare. Selle sõidu juures oli tegelikult hea see, et saime Iirimaaga juba pisut tutvuda ja tema ilu nautida. Aga see pole veel kõik, nagu reklaamis öeldakse. Rongiga Westporti jõudes oli meil meie majutus- ja praktikakoha peremees koos tütrega rongil vastas. Just siis, kui mõtlesime, et oleme kohal, selgus, et veel pool tundi autoga sõitu ootab ees. Ja ongi teekond justkui maailma lõppu. Nali naljaks, aga umbes kaheksa tundi puhast reisimist tuli ikka ära. Tundus lihtsalt kuidagi kummaline, et Euroopas reisimine nii kaua aega võtab, aga järelikult - Euroopa on suur. Ehheee.

Pererahvas on paljulapseline - neil on viis last, kellest noorim alles viiekuune - lahke ja sõbralik. Nii hea tunne esimesel õhtul. Ja ega see tunne siiani muutunud pole. Oleme ju lugenud, et iirlased ongi sõbralikud ja lahked. Ja ennäe, peab paika!

Tundsime end tõesti oodatuina ja loodame huvitavat praktikat. Sest pererahvas rääkis meile, mis meid ees ootab ise sellise õhinaga, et see haaras ka meid. Juba tunneme, et meil on siin tore, mõtlreme õhtul pikast päevast väsinuna magama minnes.