Kolmapäev, 16. august 2017

Muljetepagasi lõppkokkuvõte

Nüüd oleme pikalt praktikalt Iirimaal tagasi. Esialgu tundus see aeg pikana, aga tegelikult sai läbi väga kiiresti. Tegevust oli ja elamusi samuti palju.

Eriliselt huvitavad olid muidugi meie erialale omased loodusmatkad, millest olen ennegi kirjutanud. Viimane viis meid Achilli saarele ookeani äärde. Sel päeval oli väga kõva tuul, mille tõttu oli mäkke ronimine ja mäel olemine üsna keeruline. Mäekülg oli ka eriliselt järsk ja libe, aga seda põnevam oli ronimine. Lambad saatsid meid igal pool justkui koerad. Mõned pisut aremad, mõned julgemad. Iirimaal on lambad väga tähtsad, isegi autod annavad neile teed.

Tutvusime muuhulgas karavaniturismiga meid majutanud pererahva karavanis. Meist kumbki polnud varem karavaniga väljas käinud ja see oli elamus omaette. Pisut ekstreemne ka, sest ühel päeval sellest oli meil tõeline torm ning karavan oli ilma elektrita. Tundus, et karavaniturism on Iirimaal päris laialdane, sest sellessegi parki voolas autosid neljapäeval ja reedel pidevalt juurde. Muidugi, see park asus Ballina nimelise linnakese juures Atlandi ookeanist vaid 12 kilomeetri kaugusel, mis tegi selle ilmselt eriti populaarseks. Käisime meiegi Enniscrones ookeani ääres ära. Mina olin esimest korda ookeani ääres ja seekord oli kena ilm ja vesi soe ning sain end vettegi kastetud. Oh, kui mõnus see oli!

Mõned seiklused veel transpordi vallas, sest selle transpordiga on seal maal ikka päris kummaline. Neil on maailmakuulus koht nimega Cielo Fields, millest on juba märkeid umbes 5000 a. eKr., aga sinna ei käi mitte mingit!!! turismitransporti. Saad seda vaatama minna vaid nädala sees liinibussiga, mis ei vii ka sinna kohale, vaid lähedalasuvasse linnakesse. Tundub kuidagi hullumeelselt arusaamatu küll, aga nii see sellel maal paraku on. Ballina turismiinfo punkti töötaja oli ka ise sellest häiritud ja kordas kogu aeg meile: "I know it is crazy! I know!". Aga kahjuks jäi see koht meist seekord nägemata, sest me olime sealkandis pererahva karavaniga just laupäeval ning nagu öeldud, buss sinna ei läinud. Seega, kui tahad Iirimaal rännata, tuleb kas sõita autoga või hääletada, nagu meie lõpuks mõned korrad tegime.

Nii me olimegi ettevõtlikud ja ühel nädalavahetusel võtsime kätte ja hääletasime lähedalasuvasse meeldivasse linnakesse, mis osutus selle Mayo maakonna kõige vanemaks linnaks. Jah, isegi mingid püramiiditaolised ehitised olid sealkandis olemas. Linna nimi on Ballinrobe ja asutatud 1390. Külastasime lähedalasuvat Ashford Castle'it, mis on väga suursugune loss selles piirkonnas. Hommikul teele asudes ei teadnud me sellest kohast midagi, aga ühe auto poolakatest seltskond, kes meid, hääletajaid, peale võttis, soovitas sinna minna. See tasus end igati ära. Oleks aega olnud, oleks saanud sealsamas olevas Congi linnas ka veel loodusradadel kõndida. Pole parata, aga kõike ju ei jõua alati.

Nojah, see kõik ei käi justkui praktika juurde, aga meil loodusturismi korraldajatel, mingil määral ju käib ka. Meie erialal tuleb koostada samuti marsruute turistidele, osaleda matkades ja planeerida inimestele teekondi. Seega oli meie teekonna planeerimine hääletades justkui veel üks praktika osa.

Sel maal on üsna palju eestlasi, kuigi poolakaid olevat ikka väga palju. Tore kogemus oli meil seegi, et viimasel õhtul enne ära tulekut kohtumsime juhuslikult pubis iiri tantsu vaadates eestlastest perekonnaga. Võõral maal on kõik eestlased justkui head tuttavad. Oli igati südantsoojendav kohtumine. Kokkuvõttes saab öelda, et Iirimaa on ilus, huvitav ja mis seal salata, tagasimeelitav maa.

Fotod: Maris Meriste ja Anne Hansberg

Karavaniturismiga tutvumas
Achilli saar


Ashford Castle
Mayo maakonna vanim linn Ballinrobe


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar