Muljetepagasi lõppkokkuvõte

Nüüd oleme pikalt praktikalt Iirimaal tagasi. Esialgu tundus see aeg pikana, aga tegelikult sai läbi väga kiiresti. Tegevust oli ja elamusi samuti palju.

Eriliselt huvitavad olid muidugi meie erialale omased loodusmatkad, millest olen ennegi kirjutanud. Viimane viis meid Achilli saarele ookeani äärde. Sel päeval oli väga kõva tuul, mille tõttu oli mäkke ronimine ja mäel olemine üsna keeruline. Mäekülg oli ka eriliselt järsk ja libe, aga seda põnevam oli ronimine. Lambad saatsid meid igal pool justkui koerad. Mõned pisut aremad, mõned julgemad. Iirimaal on lambad väga tähtsad, isegi autod annavad neile teed.

Tutvusime muuhulgas karavaniturismiga meid majutanud pererahva karavanis. Meist kumbki polnud varem karavaniga väljas käinud ja see oli elamus omaette. Pisut ekstreemne ka, sest ühel päeval sellest oli meil tõeline torm ning karavan oli ilma elektrita. Tundus, et karavaniturism on Iirimaal päris laialdane, sest sellessegi parki voolas autosid neljapäeval ja reedel pidevalt juurde. Muidugi, see park asus Ballina nimelise linnakese juures Atlandi ookeanist vaid 12 kilomeetri kaugusel, mis tegi selle ilmselt eriti populaarseks. Käisime meiegi Enniscrones ookeani ääres ära. Mina olin esimest korda ookeani ääres ja seekord oli kena ilm ja vesi soe ning sain end vettegi kastetud. Oh, kui mõnus see oli!

Mõned seiklused veel transpordi vallas, sest selle transpordiga on seal maal ikka päris kummaline. Neil on maailmakuulus koht nimega Cielo Fields, millest on juba märkeid umbes 5000 a. eKr., aga sinna ei käi mitte mingit!!! turismitransporti. Saad seda vaatama minna vaid nädala sees liinibussiga, mis ei vii ka sinna kohale, vaid lähedalasuvasse linnakesse. Tundub kuidagi hullumeelselt arusaamatu küll, aga nii see sellel maal paraku on. Ballina turismiinfo punkti töötaja oli ka ise sellest häiritud ja kordas kogu aeg meile: "I know it is crazy! I know!". Aga kahjuks jäi see koht meist seekord nägemata, sest me olime sealkandis pererahva karavaniga just laupäeval ning nagu öeldud, buss sinna ei läinud. Seega, kui tahad Iirimaal rännata, tuleb kas sõita autoga või hääletada, nagu meie lõpuks mõned korrad tegime.

Nii me olimegi ettevõtlikud ja ühel nädalavahetusel võtsime kätte ja hääletasime lähedalasuvasse meeldivasse linnakesse, mis osutus selle Mayo maakonna kõige vanemaks linnaks. Jah, isegi mingid püramiiditaolised ehitised olid sealkandis olemas. Linna nimi on Ballinrobe ja asutatud 1390. Külastasime lähedalasuvat Ashford Castle'it, mis on väga suursugune loss selles piirkonnas. Hommikul teele asudes ei teadnud me sellest kohast midagi, aga ühe auto poolakatest seltskond, kes meid, hääletajaid, peale võttis, soovitas sinna minna. See tasus end igati ära. Oleks aega olnud, oleks saanud sealsamas olevas Congi linnas ka veel loodusradadel kõndida. Pole parata, aga kõike ju ei jõua alati.

Nojah, see kõik ei käi justkui praktika juurde, aga meil loodusturismi korraldajatel, mingil määral ju käib ka. Meie erialal tuleb koostada samuti marsruute turistidele, osaleda matkades ja planeerida inimestele teekondi. Seega oli meie teekonna planeerimine hääletades justkui veel üks praktika osa.

Sel maal on üsna palju eestlasi, kuigi poolakaid olevat ikka väga palju. Tore kogemus oli meil seegi, et viimasel õhtul enne ära tulekut kohtumsime juhuslikult pubis iiri tantsu vaadates eestlastest perekonnaga. Võõral maal on kõik eestlased justkui head tuttavad. Oli igati südantsoojendav kohtumine. Kokkuvõttes saab öelda, et Iirimaa on ilus, huvitav ja mis seal salata, tagasimeelitav maa.

Fotod: Maris Meriste ja Anne Hansberg

Karavaniturismiga tutvumas

Achilli saar

Ashford Castle

Mayo maakonna vanim linn Ballinrobe

Mitte ainult nii tõsiselt praktikast

Einoh, ega praktika ei koosne ainult tõsistest asjadest, seiklusi on ikka ka. Kõik pole mitte pidev töötegemine, lõbusam pool on samuti. Oleme saanud osaleda rohkem turismile keskenduvates tegevustes samuti. Oleme rännanud koos turismiettevõtte Highländer ühe Iirimaa haruga pisut Iirimaa meie piirkonnale lähemates paikades ringi.

Külastasime Galwayd, linna, kus nägime meile tuttavat skulptuuri kahest kirjanikust. Oscar ja Eduard Wilde. See on koopia meie Tartu skulptuurist ja selle kinkis Galwayle, kui ülikoolilinnale, just Tartu. Selle linna peatänaval nägime mitmeid Iiri muusikuid ja tantsijaid, kes olid väga heal tasemel. Ilmselt üliõpilased lisateenistust hankimas.

Oleme saanud esimese kogemuse kanuuga sõitmisest, seda õnneks ilusa ilmaga ja siledal kohalikul Lough Maski järvel. Esimese sõidu kohta ei tundunudki see nii hull, kui esialgu kartsime. Meie giid ütles meile alguses, et te kas hakkate seda armastama või vihkama. Mina tundisn küll kohe, et armastan seda... Samas, ega ma ei teagi, kui uuesti kuskil käredamal veel proovin, kas enam tahan. See kogemus oli lihtsalt väga hea, sest meid oli kanuus kolm, mis tähendas, et meie kapten viimasel pingil oli kogenud kanuutaja ja meie Annega eespool võisime end kohe kindlamalt tunda. Aerutamine polnudki nii raske, kui algul kartsime. Olime rõõmsad, et hakkama saime!

Tegime läbi ka mägimatka Partry Mountainile. Tõusime 355 meetri kõrgusele ja käisime läbi ligikaudu 13 kilomeetrit. Mäest üles alla ronimine tegi asja pisut põnevamaks. Mägi ise polnudki ju palju kõrgem kui meie kõrgeim mägi - Suur-Munamägi (318 m), aga eriliseks tegi selle just see, et nende mäed pole sellised kuplid nagu meil, vaid laiad ja pikad ning tõus tundub väga pikk. Seetõttu ei tundunud ka kuidagi, et me nii madalal oleme. Me arvasime küll, et oleme üsna kõrgel.

Mägedes oli palju lambakarju ja neid ajavaid koeri. Tegime tutvust ühe koeraga, kes ei tea kust välja ilmus ja pai küsis. Mäest laskudes saime kokku lambakarjaga, kes meid jalust nö maha tahtis joosta, kuna karjus ja koerad ajasid neid ühest aedikust teise, aga meie jäime täpselt tee peale ette.

Eest ära, meie tuleme!

Paistab, et seda, mis meie erialal eriti vajalik on, pakutakse siinkandis ka turistidele ja meil Annega on õnnestunud sellest osa saada ning loodusradasid tundma õppida. Seega, praktika võib olla ka fun!

Pildid Maris Meriste ja Anne Hansbergi kogudest

Kaks tuttavat - Wilde:id Galways

Kultuur otse tänaval

Ja kanuusafari alaku!

Nii me Iirimaa loodusradu läbimegi

Ja praktika alga!

Nonii, kohale me, Maris ja Anne, ju pika teekonna järel jõudsime, ja nüüd oleme nautinud Iirimaa ilu, iirlaste lahkust ja meeldivat õhkkonda juba terve nädala. Oh, kuidas aeg lendab!

Radnairc Na Coille B&B, kus ööbime, on meie peamine nö praktikakeskus. Pererahvas on hoolitsenud, et meie praktika kujuneks mitmekesiseks ja huvitavaks. Siin nö keskuses tegeleme turisminduse majutuspoolega, mida Eestis ehk turismitalus või väikeses majutusettevõttes teha võiks. Aitame pisut koristada, süüa teha ja gruppe teenindada.

Ilusas inglise-iiri stiilis aias tegeleme aiandusega ja turismifirmaga Highländer saame rännata loodusradadel ja turismiobjektidel. See pole ainult puhkus, sest aitame turismifirmal ka organiseerida ja püüame abiks olla, et me ise ka õpiks
Aed Drimbawn Garden on üüratult suur ja seal on väga palju teha. Meie oleme aiast näinud vaid väikest osa. Loodame kunagi kogu aiale tiiru peale teha ning suurt ja huvitavat omanike maja ka näha. Isegi tüütu rohimine tundub siin aias kuidagi meeldiv. No ja marjade korjamisest ei maksa rääkidagi. Kultuurmustika põõsad on peaaegu meie pikkused ja marju korjata pole üldse raske, sest marjad on hiigelsuured. Korjasime neid omanikule, kes järgmisel päeval saabuma pidi, aga saime ise ka süüa niipalju kui soovisime. Sõime Annega neid nii palju, et selleks korraks vähemalt sai isu täiega täis.

Minu ja Anne mitmekesist praktikat jätkub  mitmeks nädalaks ja kindlasti on selle aja jooksul veel juhtumisi, mida teiega jagada soovime.

Lisame mõned Anne Hansbergi ja Maris Meriste tehtud fotod.

                                                                 

...ja salvrätid lendavad pokaalidesse

Töö lendab meil käes...

Juhendaja Steven ja Maris

Anne teeb männi elu mõnusamaks

Kuidas naised Iirimaale praktikale jõudsid

Maris ja Anne on õnnelikult Dublini rongijaama jõudnud

Me, täiskasvanud õppijad, ei osanud unistadagi võimalusest Iirimaale praktikale saada. Samas, eks ikka väike lootus oli ka, et kandideerime välispraktikale ja saamegi. Kuna Iirimaad varasemates praktikakohtade nimekirjas ei olnud, ei osanud sellisele huvitavale maale minekut oodata... No ja ega me Haapsalu Kutaehariduskeskusesse õppima tulles ei teadnud ju välispraktika võimalustest midagi.

Eestis praktikakoha otsimisega olime kuidagi venima jäänud samuti ja juba kippus väike hirm naha vahele, et mis siis nüüd saab ka  No eks pisut ikka uurisime ja küsisime Eestiski, aga lootus oli kuidagi sees, et ehk saame Iirimaale, kui sellest kuulda saime. Eesõigus anti teise kursuse õpilastele, kuna aga keegi sealt huvi ei ilmutanud, oligi meil Annega võimalus olemas. Mina olen Iirimaast juba tükk aega unistanud ka. Armastan iiri kultuuri, iiri muusika teeb mul hinge soojaks. Samas seda, et avaneb võimalus lausa kuu aega Iirimaal  olla, ei ole osanud küll oodata. Aga võta näpust, nii see läks! Igatahes olime ärevuses ja ootasime seda tulekut väga.

Tulek ise oli päris pikk - justkui maailma lõppu - nagu Annega naljatlesime. Kõigepealt lennukiga, õnneks otselennuga, Dublinisse. Aga seegi võttis üle kolme tunni ja siis veel rongiga idast läände kolm tundi põiki läbi saare. Selle sõidu juures oli tegelikult hea see, et saime Iirimaaga juba pisut tutvuda ja tema ilu nautida. Aga see pole veel kõik, nagu reklaamis öeldakse. Rongiga Westporti jõudes oli meil meie majutus- ja praktikakoha peremees koos tütrega rongil vastas. Just siis, kui mõtlesime, et oleme kohal, selgus, et veel pool tundi autoga sõitu ootab ees. Ja ongi teekond justkui maailma lõppu. Nali naljaks, aga umbes kaheksa tundi puhast reisimist tuli ikka ära. Tundus lihtsalt kuidagi kummaline, et Euroopas reisimine nii kaua aega võtab, aga järelikult - Euroopa on suur. Ehheee.

Pererahvas on paljulapseline - neil on viis last, kellest noorim alles viiekuune - lahke ja sõbralik. Nii hea tunne esimesel õhtul. Ja ega see tunne siiani muutunud pole. Oleme ju lugenud, et iirlased ongi sõbralikud ja lahked. Ja ennäe, peab paika!

Tundsime end tõesti oodatuina ja loodame huvitavat praktikat. Sest pererahvas rääkis meile, mis meid ees ootab ise sellise õhinaga, et see haaras ka meid. Juba tunneme, et meil on siin tore, mõtlreme õhtul pikast päevast väsinuna magama minnes.